 |
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
 | |||||||||||
 |
 |
||||||||||
 | |||||||||||
|
Tähelepanekuid Tartu linna klienditeenindusest Olen nüüdseks veidikene üle poole aasta elanud aktiivselt Tartus ja selle ajaga on tahes-tahtmata kujunenud mingi seisukoht. Kuna Pärnus sain päris korraliku teadmistepagasi klienditeenindusest, siis ei möödu päevagi, kui jälle avastan, et teenindamine pole üldsegi mitte selline, kui peab olema. Et teadmised ainult? Mkmm... Lihtne on ju targutada ja ajada sõrmega paberil järge, et mismoodi tuleb ja kuidas ei tohi. Mul on ka praktiline kogemus (2,5 aastat klienditeenindajana peaks piisav aeg olema) Ka oma töö juures kiusasin pidevalt töökaaslasi oma uute teadmistega. Ja uskuge või mitte, see ei tulnud küll kohe, aga mõne aja pärast kandsid tulemused vilja. Loomulikult andis palju firmapoolne koolitus. Elementaarse klienditeenindusstandardite eiramine või hoopis puudumine hakkab Tartu teenindusasutustes eriti silma. Kuna mul pole erilisi kogemusi teiste Eesti linnadega, siis saan võrrelda ainult oma kodulinnaga - Pärnuga. Pärnu on selles vallas teinud tohutuid jõupingutusi. '97. aastal oli sealgi olukord kohutav. Tänu minu kui kliendi "suurepärasele" teenindamisele olen leidnud enda jaoks palju kauplusi ja muid asutusi, kuhu ma enam kunagi minema ei pea. Milline ajavõit! Mina saan sellest aru, et kõik omanikud pole VEEL (loodetavasti ma ei eksi) jõudnud oma töötajaid koolitada, aga Tartu linna külalised - kas nemadki sellest aru saavad? Kahtlen... Oleme ju lõppude lõpuks siiski EUROOPAS!!! Palju annavad juurde ka ainult puhtad poeaknad-uksed. ja tolmuta riiulid. Ja see pole just suur jõupingutus koristajal hommikul ja vajadusel ka päeval akendelt sõrmejäljed ja tolm maha pesta. Pole vaja vaielda, et muidu, puhaste akendega, astutakse läbi klaasi sisse. See on ju kompliment, kui klient ütleb: "Teil on nii puhtad aknad, et tundub nagu polekski teil klaase ees." Tartusse saab linna külaline tulla päris mitme transpordivahendiga. Üsna tavaline on selleks busside kasutamine. Ja bussijaam on üheks esimeseks kohaks, kust saadakse esmane mulje linnast. Ei mahu mulle pähe, kuidas on võimalik - ÜLIkoolilinnas, pole võimalik kasutada keeleoskajaid inimesi piletimüüjatena. Lisaks eesti keelele oskavad müüjad seal minu teada vaid vene keelt. muidugi võib vahepeal toimunud suuri muutusi... Erilised mälestused on bussiinfo letist. Kui küsisin bussi saabumise aega, siis vastati tigedalt: "Kas te ise ei näe siis seina pealt???" Pole ju ometi raske naeratada ja öelda "17.15" selle asemel, et lisaks enda pahale tujule saab ka küsija pahameele osaliseks ja pika traktaadi asemel saab tunduvalt lühema lausega hakkama. Selle eest talle ju makstakse... Ja võibolla ma tõesti ei näe seinalt lugeda... Seda, et on paha tuju või midagi isiklikus elus halvasti läinud, ei tohi klientidele välja näidata. Rääkimata sellest, et tööajal lobisetakse telefoniga või ollakse hoopis letist eemal või näsitakse võileivakontsu süüa. Juba lasteaias õpetakse: tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal... Tartu Postimehes oli hiljuti artikkel, kus kirjutati poodide akendest. Et kui maitsetult neid on kujundatud. Ja sageli on väljas puudulik, eksitav või lausa aegunud informatsioon. Kui ka vaateaken on huvitavalt lahendatud, ei tähenda see seda, et sellest piisab. Näiteks võib tuua Kastani-Vanemuise tänava nurgal olevat poodi. Just seda kauplust kiideti kui omapäraste vaateakendega müügikohta. Mullegi avaldas see muljet. Ja ootasin sisenedes ka sealt suurepärast teenindust. Aga sain hoopis pettumuse osaliseks. Oli küll üsna tööpäeva lõpp ja sain aru, et ainult sellest johtuvalt põrand räpane ja letid kurvalt tühjad. Pole küll hommikuti sinna sattunud, aga tahaks loota, et siis on seal kõik OK. Kui sisenesin, istus videolaenutuse laua taga teenindaja. Me küll valisime alguses, millist vorsti osta, aga kui otsustatud sai, ei teinud kaupluse töötaja meist väljagi, istus rahulikult edasi ja ümises omaette. Võibolla ta ei tohtinudki toiduaineid müüa, aga ta oleks võinud öelda, et oodake veidi, kohe tuleb müüja. Siis lendas sõna otseses mõttes poe uksest sisse teine naine. Tuhises leti taha, asetas oma koti kuhugi taharuumi ja hakkas teenindama. Ma küll ei tea täpselt toidukaupluste müümiseeskirju, aga miskipärast oleks oodanud, et ta vahetab tänavariided tööriiete vastu, peseb käed ja siis asub teenindama. Oletan, et need riided olid tal ikka tänavariided, sest kui oleksid tööriided olnud, siis oleksin KINDLASTI märganud nimesilti ta rinnal. Vahetult enne lahkumist tuli uksest sisse üks härra, kes küsis prügikasti asukohta poe ukse taga. Ta suisetas sigaretti ja soovis selle enne poodi sisenemist ära visata. Müüja vastas ta küsimusele, et siin sees ju on ometi. (Oli küll, suhteliselt kättesaamatus kohas ja üldsegi mitte kohe märgatav) Hea tava on seegi, kui hinnasildid on ühesuguse kujundusega ja ühte moodi täidetud. Mitte, et on eri aegade müügiperioodist pärinevad lipikud. Neil, kel nägemisega probleeme, on raske värvilisest paberist peale klõpsatud väikesekirjalist hinda näha. Tean omast kogemusist. Kui on hinnasilt, siis võiks see kõigil kaupadel olla. mitte nii, et osadel on ja teiste hinda paku ise huupi. Või on need kaubad hoopis tasuta saadaval? Hindadega seoses on mul halenaljakas mälestus: läksime kevadõhtul ühest minu teada populaarsest keskmise hinnaklassiga kesklinnapoest enne bussile minekut jäätist ostma. Mul oli võimalik maksimaalselt viis krooni jäätise ostmiseks raisata. Valisime jäätised välja (mingi torbikujäätis oli ja maksis viis krooni) ja läheme kassa juurde maksma. Üks kassa oli ilma klientideta ja sinna me suundusimegi. näitasime jäätised ette. Müüja: "Viis viiskümmend" Mina: "Kuidas palun? Miks viis viiskümmend, kui hind on jäätiseletil täpselt viis krooni???" Müüja: "Minul maksab see viis viiskümmend. Kui teisest kassast saate viie krooniga, siis makske seal!" Ma ei pea vist selgitama, et saime viie kroonise jäätise teisest letist. Seekord polnud niipalju aega, et hakata müüjaga maid jagama, aga "tänu" sellele juhtumile ei lähe ma enam sellesse kassasse maksma. Ega mina ei jõua kassapidajale lisapalka maksta või puudujääke kinni taguda. Sellest moraal: tasub harrastada peast arvutamist: rahakotile mõjub paremini ja ega ajurakudki kurda, et neid rakendatakse. :) Kohati ei saa aru müüjate arusaamast kättesaadavuse kohta. Metsikult palju kaupa on püütud üliväikesele pinnale ära mahutada. Kuigi igale kaubale LEIDUB ostja, võiks siiski mõelda, kas peab see just nimelt see pood olema, kust kõike saab :) Hea ruumikasutusega paistab silma minu lemmikkauplus: Kalda Konsum. Seal on tõeliselt mugav sisseoste teha. Ostukärugagi ringiliiklemiseks on piisavalt ruumi. Hindu ei hakka vast võrdlema, see pole ju eesmärgiks... Kuigi kohati on vajakajäämisi hinnasiltide osas: on paljupalju hinnasilte üksteise otsas, aga enamasti on õige hind siiski pealmine... Sealt on üsna lihtne leida vajaminev kaup, vastupidiselt Ujula tänava Konsumile, kus mulle tundub, et iga kord kui ma sinna satun, on midagi teise koha peale tõstetud. Kas on siis nii raske välja mõelda parim kaubaasetus? Üsna tüütu on ju iga kord hakata ümberorienteeruma selleks, et järgmine kord taas leida otsitav asi uue koha pealt? Ja ega see vast töötajatelegi eriti meelepärane ole pidevalt kolida kaupu ühest kohast teise. Siis on igasugu pisipoode, mis võluvad oma odavusega, aga... Pikemalt lahti olevates poodides on mõnikord tööl valvurid, kes müügitööst varem pole (vist) mujalt kuulnud, kui ise leti taga sabas seistes ja kõik kogemused saanud töö käigus... Ühel suhteliselt hilisel õhtupoolikul tuli idee pannkooki teha, aga munad olid otsa saanud. Astusime sisse ühte poekesse. Vaatan otsivalt ringi, kus võiksid asuda munad. Ei leia, võtan julguse kokku, et tülitada oma küsimusega telefonikõne lõpetanud turvameest. "Kas teil mune kah müügil on?" "Müüja" rehmas käega seina poole - seal on. Vaatasin hoolega... Mida pole seda pole ja selle poe kassa jäi minu rahast ilma. Ühest kliendist ilma jäämine pole küll suur kaotus, aga vaevalt, et ma esimene inimene olin, kes otsustas sinna poodi vähemalt õhtuti mitte minna. Ühe uue (püsi)kliendi saamine on tunduvalt raskem kui 10 vana hoidmine. Järeldused võite ise teha. Väga meeldiv kogemus õhtul sisseoste tehes on Raekoja apteeki külastades. Jalutuskäigul jäi teele ette apteek, mõtlesin varuks mõnda valuvaigistit osta. Kuna kell polnud enam poisike, siis oli luugimüük. Esitasin oma soovi ja enne ostu vormistamist küsis apteeker, et kas toob vett kah, et saaks tableti manustada. Selgitasin, et ostan varuks. Sellisest väikesest tähelepanuavaldusest oli päris pikka aega hea tuju. Müüja PEAB teadma, millega ta kaupleb. Oli ju hiljuti jälle markide hinna tõus. Vahetult enne hinna muutust oli vaja üks kiri ära saata, aga mul polnud marki. Miskipärast oli tunne, et see hinnatõus oli juba ära (tegelikult nädala hiljem hoopis) Küsisin müüjalt, et millal uus margihind kehtima hakkab. Vastuseks sain: "Ei tea, kas siis hind muutub?"... Poes käies jääb sageli tunne, et kliendid segavad oma olemasoluga müüjate heaolu. Kui olen klient, siis ootan, et mina olen kõige tähtsam. Kui tahan näha just nimelt kõige alumist kaupa hunnikust ja ka teisest hunnikust alt poolt, siis ei tohi pärast müüja toriseda: oli küll frukt see tegelane: tahtis näha alumisi kaupu, aga otsustas siiski mitte osta. Nüüd pean kõik uuesti ringi laduma..." Müüja on kliendi teenindamiseks poes, aga mitte vastupidi. Oleks viimane aeg välja juurida see vana ja vale arusaam... Kui poleks potentsiaalseidki ostjaid, siis pole müüjal nagu miskit funktsiooni. Siinkohal oleks vist üsna asjakohane ära tuua üks kunagine kirjatöö 1997. aastast. Jutt käib kahest Pärnu poest. Muidugi, ma loodan, et selliseid teeninjajapoolseid apsakaid enam ei juhtu, aga siit peaks mõtlemisainet jaguma ka mitteteenindajatele. Ärgem laskem end kohelda mittekuningatena :) Case 1: Toidukauplus Üldiselt on kaupluse asukoht hea ja ka hinnad on taskukohased võrreldes ümbruses olevate toidupoodidega. Kui väga libe ei ole, siis saab turvaliselt uksest sisse, kuid libedaga võib kahe ukse vahel kukkudes väga haiget saada, sest seal on vale materjal põrandakatteks valitud. Reklaami kui sellist pole peale üsna kõrgel asuva poe sildi. Kui poe omanike arvates on parim reklaam on suusõnaline, siis peaksid omanikud siiski ka mingit muud reklaami moodust kasutama, sest umbes aasta tagasi nägin puuviljade letil prussakat ringi jalutamas ja müüja ainuke reageering oli, kui üks ostja talle ütles: “Vaadake, prussakas!”, vastas: “Kuhu ta kadus?”. Vaevalt seda müüjat sellest poest enam leiab, sest minu teada ei tööta seal keegi naljalt üle poole aasta. Tavaliselt võib vähemalt kord kuus uusi müüjaid näha. Kui ostjal tekib tahtmine teada saada poe keskmine külastajate arv, siis võib ta seda teada saada juba uksel - tuleb ainult ära lugeda erinevad sõrmejäljed ukseklaasil ja jagada kolmekümnega, sest loodetavasti pestakse kord kuus ikka ukseklaasi ja aknaid. Tegelikult oleks ostjaid tunduvalt rohkem, kui koristaja teeks oma tööd sagedamini. Ainult peaaegu puhtast ukseesisest ei piisa. Külastasin poodi suhteliselt kohe peale avamist, et siis vähem rahvast ja rahulikum vaadelda. Seekordki ei petnud mu sisetunne, mis ütles, et poes pole kõik korras. Esimene pilk läks põrandale. Seal püüdis minu pilku üks väga liivane ja määrdunud porimatt. Küll oli ikka palju rahvast selle poole tunni jooksul poes käinud. Sopase ilmaga võib sellel matil võib-olla väljas kuivaks jäänud saapad küll märjaks teha. Ja kui veel loota, et seal on kuiv ja ei libise, siis saad küll haledalt petta... Olukorrast põrandal võib arvata, et koristajat selle firma palgal küll ei ole - kõikjal peaaegu ühtlane mustuse kiht. Kuid seekord ma siiski eksisin - üks inimene püüdis mingisuguse kahtlase välimuse ja päritoluga kaltsuga külmkapi klaasi puhastada. Kui kellelgi on tarvis ruttu mingisuguseid jälgi eemaldada, siis tuleb vaid saada kaubale selle kaupluse koristajaga - töö kiire ja lohakas. Välismaalastel oleks vist üsna raske ära arvata, kes on müüja ja kes on ostja, kuid kohalikud saavad aru, et inimesed, kellel on üsna määrdunud põlled ja muu riietus on sama kirev kui kevadine lillepeenar ning neil on sellised tülpinud näod ees, ongi müüjad. Nimesilte ei pea vajalikuks ei selle kaupluse omanik ega müüjad. Kui pilgu tõstsin, tahtsin kangesti müüjalt küsida, kas neil oli mõni hetk tagasi keeristorm - osa pudeleid oli uppis, mõni riiul oli nii täis kuhjatud, et midagi võttes oleksid teised kaubad maha kukkunud. Igaks juhuks ei puudutanud selliseid riiuleid - mine tea, äkki tuleb purunenud kaup kinni maksta, eelmisel suvel üks ostja pidi seda tegema. Teistel riiulitel oli aga selline kurb tühjus - näiteks üks banaan ühel riiulil. Mõni riiul oli ka päris normaalselt koormatud, kuid seal valitses segadus - keemiatooted olid kõrvuti maiustustega. Minu teada peaksid keemiatooted olema võimalikult eemal kõigest muust. Kui sinna poodi minna tuleb alati olla valmis kohanemiseks - mitte kunagi ei või teada, kust midagi leiab, sest kolitakse pidevalt lettide ja riiulitega. Poes peaks olema igal tootel kindel koht, siis teaks nii müüja kui ostja täpselt, kust ta midagi leida võib, mitte aga nii et ostja peab müüja käest küsima kust ta võiks leida seepi ja müüja vastab: “Vaadake ringi, peaks vist selles nurgas olema, aga ega ma päris täpselt ka ei tea, sest eile õhtul tõsteti osa kaupu teisele kohale.” Kui riiulitel on koht, kuhu saab kinnitada hinnasildi, siis tuleb seda ka kasutada, sest peale kleebitud või kirjutatud hinda ei pruugi kõik ostjad näha. Kõik hinnasildid peaksid olema ühesuguse kujundusega ning seal võiks ka olla firma logo, mitte et osa on kirjutatud kastist lõigatud papitükile ja teised suvalise paberi peale ning paljudel kaupadel polegi hinnasilte. Võtab veel vist päris kaua aega enne kui müüjatele muutub loomulikuks kliendi tervitamine ja tähelepanu koondamine ühele kliendile. Ikka veel tunneb ostja, et ta segab oma tegevusega teenindajate omavahelist vestlust. Sageli tundub, et müüja osutab ostjale teene kui suvatseb osutada osaliselt tähelepanu kliendile. Täiesti tavaline on ka selline olukord, kui küsitakse näiteks kolmsada grammi mingit vorsti ja siis ütleb müüja, et on ainult see jupp ja sellelt ta tükki maha lõigata ei saa, sest keegi ei osta nii väikest lõiku. Aga see on ostja diskrimineerimine, kui ta ei saa just soovitud kogust. Võib-olla on kliendil ainult niisuguse hulga jaoks raha. Selle ülejäägi võib ju müüja ise ära osta ja siis poes vist hiiretapja ülesannet täitvale ringijalutavale kassile anda. Silmside vajalikkust ja muid klienditeenindaja professionaalsusele viitavaid oskusi ja teadmisi selles poes küll ei tunta. Täiesti tavaline on see, et müüja küsib sente ja kroone, et tal oleks mugavam tagasi anda. See on ju tegelikult tema ja firma probleem, kuidas müüja saab tagasi anda nii, et ei peaks ostjat tülitama ja teda tööd tegema sundima. Samas saavad inimesed ka sellest aru, et mõnikord tõesti ei ole võimalik viiesaja kroonisest müüjal tagasi anda nelisada üheksakümmend viis krooni. Andestataks ju kui selline olukord tekib väga harva, aga seda juhtub iga päev. Ettepanekuid teeninduse parandamiseks on üsna palju. Kõigepealt tuleks paigaldada majale number. Siis pesta aknad ja põrand, luua mingi süsteem riiulitel asuvatele kaupadele. Ühesugused hinnasildid tuleks muretseda ja müüjatele ühtne riietusstandard. loomulikult nimesildid, mis panevad müüjale ka vastutuse. Tuleks püüda teha selgeks kõigile töötajatele, et neil peab olema peremehetunne poe vara suhtes. Kohe tuleks midagi ette võtta kahe ukse vahele jääva põrandaga. Sanitaarnõuetest tuleks kinni pidada, müüjaid tuleb koolitada. Kauplus võiks olla avatud juba kell 7, sest sageli avastatakse alles hommikul, et mitte midagi pole kapis või saab midagi otsa toiduvalmistamise hetkel. Tegelikult peaks selles poes veel palju muudatusi tegema, kuid kui sedagi tehakse, tõuseb kaupluse käive kindlasti. Aga eriti ei julgeta öelda müüjatele, et midagi on kapitaalselt valesti, sest siis saab müüja kurjaks ja võib hakata isegi kurjustama, et neil on kõik kõige paremas korras ja neid pole tarvis õpetada. Ka mina ei tahtnud seekord müüjate tuju nii vara hommikul ära rikkuda ja pealegi tahaksin ka tulevikus sellest poest osta. Kuid ükskord võtan oma julguse kokku ja juhin nende tähelepanu selles poes olevatele puudustele. Case 2: kontoritarvete müügikoht. See kauplus on avatud tööpäevadel 9.00-18.00 ja laupäeval 9.00 - 15.00. See ei ole just kõige parem aeg nädalavahetusel, sest sageli saab vajalik paber või pliiats otsa just siis kui kõik poed on kinni. Uks on kulunud ja akendel, kus on soodustuste reklaamid, on pikad mustusetriibud. Müüjatel puudub ühesugune riietus, kuid siiski ei häiri see väga, sest on vähemalt peaaegu sama värvi. Samuti pole nimesilti. Kaup on korralikult välja pandud ja peaaegu kõikidel toodetel on ühesugused hinnasildid. Kuid müüjad on küll üliinimesed - üheaegselt räägib tuttavaga, samal ajal näitab ostjale kaupa ja müüb kolmandale. Kui küsida, mis on mõne ühesuguse kuid erineva firma toodetud kauba vahe, siis saab ostja vastuseks, et hinna ja firma vahe. Seda sain ka mina ise aru, et erinev firma ja hind, kuid kas on ka mingi oluline vahe, seda ma teada ei saanudki ja palju ei puudunud, et oleksin palunud vabandust, et nii rumala küsimuse esitasin. Ma ei pidanudki veerand tundi ootama enne kui mulle tähelepanu osutati, ainult umbes minuti, kui müüjal tuli lausesse veidi pikem paus ja punastades kõrvale vaatas ning mind märkas. Tagasiantav raha pandi pikemalt mõtlemata letile, ise tead kuidas kätte saad. Üldtuntud viisakusreeglitest veel kõike ei teata, aga näha on juba edusamme. Et paraneks teenindus ja oleks rohkem kliente, peaks kõigepealt aknad pesema ja ukse ära värvima ning müüjad peaksid teadma rohkem müüdavate kaupade erinevusi ja omapära. Siis tuleks muretseda ühesugune riietus ja nimesildid. Samuti peaks müüjatele selgeks tegema, kes on tähtsam kas niisama lobisev tuttav või kannatlikult ootav klient. Tegelikult polegi selle kaupluse teenindamine nii hirmuäratav kui oleme harjunud taluma. Kui ma poleks teadnud, kuidas klienditeenindaja peab käituma, siis polekski ma selliseid vigu märganud. Niivõrd harjunud oleme me sellega, kuidas poes või kuskil mujal teenindusasutuses meisse suhtutakse. Eelnev mõttearendus ja ka kokkuvõte on kokku kirjutatud 2000. aasta suvel. Kolme sügiskuuga olen veel teinud mõned tähelepanekud. Kõige suuremate ebameeldivuste osaliseks olen saanud külastades toitlustusasutusi. Kui on tegemist nn. kiirtoitlustusasutusega, siis ootaks ka seda, et toit saabub lauale veerand tunni jooksul... Kuid sageli tuleb oodata pool tundi või isegi rohkem. Söömise eesmärgil miskisse asutusse sisenedes saame esmalt muusikalise ehmatuse osaliseks. Miski vaibakloppimist meenutav helitöö üürgab, summutades külaliste omavahelise jutu. Või tegelikult on einestajad loobunud rääkimisest, sest pole lihtsalt võimalik sellises müras vestelda. Kui tellimuse saab tehtud, võib end rahulikult pooleks tunniks laua taha istuma sättida ja endale tegevust leida. Tellimuse esitaminegi on suur eneseületus. Olles esimest korda mõnes toitlustusasutuses võib end küll väga ebamugavalt tunda... Ei tule näiteks selle peale, et päevaroog on sama mis jõulupakkumine. Ja kui küsida selles suhtes abi, siis vaadatakse kui imelikku inimest, et kuis siis ometi ei tea, et need on üks ja sama. Laua taha istudes tuleb endal hakata kõigepealt koristama - konisid täis tuhatoosid ja tühjad klaasid laual. Lauadele võib kanad lahti lasta: puru peaks jaguma neilegi, kanadele st. Tahaks loota, et sellised ekstreemsed juhtumid on erandid ja tavaline on, et kõik on tibens-tobens... Kokkuvõtted Teenindusasutused on räämas. On küllalt pikad järjekorrad. Tihti töötab mitmest kassast vaid üks. Kliendil on ebamugav tehinguid sooritada. Kuna ruumid on väikesed, aga sellegi poolest tahetakse pakkuda suurt sortimenti, siis ebaratsionaalselt paigutatud ja erineva kaubaga üle kuhjatud riiulid võtavad silmad kirjuks. Tihti ei leia kohe seda mida vaja ja ka müüjad ei oska/ ei viitsi aidata. Teenindajad pole läbinud isegi mitte klienditeeninduse algkursust. Peale selle, et nad ei tervita ega naerata, loobivad nad raha kõikjale, aga mitte kätte. Nad ei suvatse klienti märgata ega oma loba lõpetada. Nad tulevad kliendile vastu tülpinud ja "patjas" näo ning räpaste põlledega. "Teenindaja" peidab oma ebaprofessionaalsuse ja teadmatuse karjumise taha. Nad ei jõua mitte kuidagi oma tööpäeva lõppu ära oodata ja peletavad potentsiaalseid kliente varajase põrandapesuga. Neile on tähtis kvantiteet mitte kvaliteet. Vastatakse tungivale nõudlusele, kuid mitte kunagi ei pakuta või pingutavad üle pakkumisega. Muidugi leidub ka sündinud teenindajaid ja neid, kes on saanud juba koolitust. Kahjuks aga on selliseid liiga vähe… Firmadel annaks palju ära teha. Peale koolitamise peaks nii töö kui asutus olema tervikprintsiibist lähtudes paremini organiseeritud. Valitseb isikupäratus. Raha on probleem igas mõttes - kliendilt nõutakse sente ja sularaha. Kaardiga maksmise võimalused paranevad iga päevaga. See on tore. Mõni ettevõte on isegi NII alatu, et varjab informatsiooni. Sellega teeb ta "külma" nii kliendile kui ka pikemas perspektiivis endale. Tahaks loota, et selliseid eksimusi praegu, aastal 2000 enam ei leia, aga arvatavasti võtab see veel aega paar aastakest... Kuidas teeninduse korraldamise ja klienditeeninduse abil paremini müüa
Viimati nokitud 19.12.2000
|
|
 | |||
|
Jäätisepannkoogid |
  | ||
 | |||
|
| |||
 | |||