 |
Kas mäletad?
Kas mäletad meie esmakordset kohtumist?
Tookord kui sadas vihma kui oavarrest.
Ja ma olin läbimärg, sest vihma oli hakanud sadama keset päiksepaistelist päeva.
Loomulikult polnud mul vihmavarju, kes siis ikka võtab kaasa vihmavarju, kui
sajab hoopis imekaunist päikest.
Ma ei tea, kust Sa tulid või kuhu läksid. Polegi tulnud pähe seda Sinult küsida.
Mina tulin igatahes läbi pargi ja üritasin niivõrd kuivõrd see mul õnnestus,
pääseda võimalikult kuivalt üle mu ees laiutanud vihmaveeeloigust.
Ta oli nii suur ja ilus. Vihmapiisad tantsisid ta pinnal valssi ja polkat ja
tangot ja kes teab mida veel.
Lausa lust oli teda jälgida kui järsku meenus, miks ma neid imetlen.
Meenus, et olen läbimärg.
Meenus, et tahtsin loigust üle saada.
Meenus, et sajab lakkamatult.
Meenus veel mitu muudki asja.
Aga jäi küsimus, kuidas üle?
Ja siis.. Tulid Sina.
Tulid ja naeratasid. Ja nägid mu muret. Ja naersid. Lubasid, et aitad mu kuiva
jalaga üle. Lubasid ja muigasid nii armsalt.
Andsid käe.
Ja viuhhhh.
Juhtus see, mida poleks julgenud arvata. Eriti Sinust.
Poleks arvanud, et oled nii ulakas.
Jah. See oli ju nii armas, saada natuke veel rohkem märjaks.
Tirisid mu otse loiku ja naeratasid. Jällekord imearmsalt naeratades.
Sellest loigust ei oleks niikuinii muudmoodi üle saanud, ütlesid. Naeratasid
veelkord ja läksid. Jälle kuhugi.
Kuhu? Ei tea.
Miks?
Ei tea.
Pole saanud seda Sinult kunagi küsida.
Ootan taas vihma päikeselisel päeval.
Äkki kohtume jälle.
Seal.
Loigus.
Edasi
|
|
