 |
Xsu seiklused Berliinis ;)
Väljasõit 27.aprill 14:00.
Bussireis üldse oli viperusteta, erilisi muljeid nagu väga polnudki.
Leedus kuskil sai esimesed võililled nopitud. Berliini jõudsime
pühapäeval poole nelja paiku. Vihm, mis Xsu arvestuste kohaselt (üle
riigi sadas - Eestis - ei, Lätis - jah, Leedus - ei, Poolas - jah) poleks
pidand sadama, sadas ikkagi. Mis sest et seenekas, aga siiski vihm.
Esimene asi, mis üldse silma akkas, oli õitsvad sirelid.
Seejärel hakkasime otsima reisisaatja reklaamitud turismiinfot. Võibolla
olime silmakääbikud, aga see jäigi meist leidmata. Ostsime Berliini
kaardi ja püüdsime oma asukohta paika panna. Miskise teenindaja käest
saime vihje - loomaaia juures on TIK (turismiinfokeskus), 5 peatust miskisse
suunda. Nudaa. Aga meie, tuntud oma jalakäimisoskustega, otsustasime selle
vahemaa jalutsi läbida. Koos vahepeatustega vältas see tunnixe. Vahepeatumine
oli ntx see, kui Xsu ja mõni Berliini koer kohtusid ja teineteist silitasid.
Tegelikult küll ainult Xsu silitas ja koer ruigas mõnust. Mille
peale mõlemalt poolt tuli - tule juba. Nii Rasmus kui koeraomanik veensid
lõpetama seda värki. Rasmus kommenteeris - lõpeta juba see
endast väiksemate ahistamine. Aga mis teha, kui Xsu väga suur nõrkus
on koerad. Ja silitamisest saab iga koer, ka võõramaa oma, ainult
ühtemoodi aru, st et on mõnna:)
Aa, et kes on Rasmus? Rasmus on see vaffa poiz, kes julges ja tahtis ja tuli
Xsuga Berliini. Tegelikult Rasmus (vist) ei tea, et Xsu Leedu-Poola (vist) piiril
sügas ja mässas ühe pulstund koeraga kohe jupp aega. Ja mõlemad
tundsid sellest irmsal moel mõnu (nii koer kui Xsu st).
Lõpux, kui Xsu oli umbes 10ndat korda küsind, et palju veel minna
on, avastasime, et olemegi kohal. Rasmuse jutu järgi võix arvata
seda, et Xsu küsis seda umbes iga viie minuti tagant.. Aga nii hull see
nüid ka polnd. Ja olimegi loomaaia juures. TIK pidi ästi näha
olema. Tegime tervele sellele pleissile seal ümber ringi peale, aga loodetud
rohelist I-d polnd kuskil näha. Lõpux võttis Xsu kõik
oma julguse kokku ja küsis miskist Donaldsilaadsest söögipleissist,
et kus TIK om. Saadeti üle tee olevasse raudteejaama. Surfasime seal jupp
aega ja lõpex leidsime pakila kuhu lõpux oma hetkel mitte vajamineva
staffi jätsime ja siis sai Xsu 1.10 raha eest eurooplaseks eurovetsus.
Seejärel uus explooramine teemal infolett. Rasmus istus juba enne maha
ja akkas kitarri mängima. Infolett oli nii suur, et ei pand enne tähele,
kuigi oli just selle koha kõrval kuhu lõpux laagri ülesse
lõime.
Vahepeal oli tegelt veel paar peatust. Esimenene: netihoolikud nagu mõlemad
olema, nägime miskit AIP-d. Ja loomulikult astusime sisse. Aga sealne rahvas
tegi köki-möki, kui küsisime, kas telnetti kaaa saab.Teine vahemaandumine
oli miski pansioni juures. Aga hinnad seal polnd eriti taskukohased ja väljudes
oli muti suhtkoht vihane ja tänu sellele, et Xsu on tegi paar kiiremat
liigutust, ei jäänd jalg uxe vahele.
Jätkub infoleti juurest. Xsu küsis, et kus on TIK. Onu ametnik andis
lausa kaardi ka ja üts, et eurokeskuses on (päris kindel pole tegelt,
mis selle koha nimi on). Akkasime siis uuesti TIK-i otsima. Aga vahepeal jäi
teepiale ette üx suur pood, kus müidi 1 euro eest klassikaplaate ja
sügaval poes sees oli ka viiekümne sendiseid klassikaplaate. Pole
võimalik, aga näed, on... Aga kuna natuke kiire oli selle TIK-i
otsimisega, siis pold eriti aega ringi vaadata. Xsu lubas, et kui sinna kunagi
veel satub, ostab poe plaatidest tühjax, vähemalt neist viiekümnesendistest.
Eurokeskuse leidmine polnd tõesti raske. Ja isegi maja peal oli kiri
TI. Suurelt ja punaselt isegi, aga sealt seda leida oli sama hea kui heina nõelakuhjast.
Lõpux avastas Xsu maagilise sõnapaari ja hakkas jälgi ajama.
Viidad olid olemas ja puha. Ja edasi läx tee lausa punaste joonte järgi
seinal. Ja olimegi kohal. AGA... LOOMULIKULT oli see veerand tundi varem kinni
pandud. Mõtsime just, et mis nüid saab, et kas tõesti tunnelisse
ööseks. Kuid järsku miski onu puhtas saksa keeles küsis,
et kas te otsite öömaja. Xsu sai aru küll, mida küsis, aga
vastata küll ei mõistnud.. Rasmus võttis ise ohjad enda kätte
ja rääkis inglisekeeles ja jutuajamine lõppes sellega, et saime
kahex ööx katuse miskis erakas. Igati lahe elamine. Ja nii loomaaeda
kui bussijaama (vastassuundades) on 20 minutit jalutamist.
Teel uude kodusse (kodu on seal, kus hambahari on) kuulsime igast uvitavaid
asjasid. Kummaline, mille järgi Eestit teatakse. Suht alguses küsis
onu, et kust me pärit oleme. Aa, Eesti, see koht, kus laevaõnnetus
oli. Aga hea seegi, et sellegi järgi teataxe. Rasmus võttis jutujärje
üleval hoidmise enda kätte ja Xsu kuulas ja kilkas vahepeal "cool."
Onu rääkis igast uvitavatest asjadest tee peal. Nagu ntx, et on kax
loomaaeda ja veel akvaarium ka. Kuigi Xsu arust on neid territooriume tunduvalt
rohkem kui kax. Aga noh, ex kohalikud teavad paremini. Ja ta lemmiksöömakohad
saime ka teada. Miski etk küsis, et kas me pidime liidu ajal vene keeles
rääkima või võisime ikka emakeeles rääkida
ja mis keeli me koolis õppinud oleme. Tema arvas, et tema iga kell inglise
keelt õpix (on õppinud ka), et sellega saab igal pool hakkama.
Niiet keelte õppimisest on kasu. Kohale jõudes tehti kiirexkurssija
korteris. Meie käsutada/kasutada 1 tuba kolmetoalisest korterist, WC-vannituba
ja köök. Xsu kilkas mõttes: VANN VANN VANN! Kas tõesti
tuleb selleks Berliini sõita, et vanni saada :P Siis kirjasime lõpuni/valmis
mõned kaardid/kirjad, et teavitada, et kohal ja elus ja rahul. Mnjaaa,
margikorjajate elu EL-us on küll väga igav. Võimalik, et postkontorites
ja muudes margimüügikohades siiski erinevaid marke müiaxe, aga
automaatidest saab igastahes ühesuguseid marke, millele lihtsalt erinevad
väärtused peale trükataxe. Aga võistluse, kumb enne kohale,
kas kiri või reisilised, võitsime meie. Esimene, teadaolevalt,
kirjanatuke jõudis, vist, laupäeval kohale.
Seejärel mõtsime kolama minna, aga miski kebabi pleiss jäi
teele. Kahe raha eest seuke uvitav ja toitev söömaaeg, et lase olla.
Liha, unnik salateid miskise erilise saiaviilaka vahel (Döner Kebap im
Brot?) Keele viip alla. Kuna see üsna vürtsikas oli, tekkis janu,
aga "tänu" suitsetajatele, kes marbsi ette panid, lasime sealt
jalga (treppe polnd, aga umbes samal viisil kui "Leedu tüdruk")
Enne, süia oodates, küsis söögikohapidaja, kust me pärit
oleme. Arvas, et me ipsaanlased oleme ;) Siis mõt'sime ikkagi öisesse
linna kolama minna, aga enne nägime kodu ees jäätisekahvelat.
(Otse meie kodu ukse ees, aadressiliselt samas majas isegi). Loomulikult tuli
sealt läbi astuda. Võibolla just selle jäätiseminuti või
siiski selletõttu, et väljas oli jahe, igastahes läx kolamistuhin
suht ruttu üle ja soe kodu kutsus. Ringi vaadates oli suht üllatav
näha venekeelseid texte ja isegi venekeelsete raamatute pood oli ja reisibüroodes
olid venekeelsed reklaamid. Ega me ometi endises SDV-s pole? ;) Koju jõudes
maandus Xsu vannis ja pärast seda oli oikuisigahea olllalla ja mati võttis
jalapealt.
Järgmisel omikul läx uni juba seitsmest ära (tegelikult isegi
tavalisel ajal, takkajärgi mõeldes, sest neil on seal ju tund vähem
kui siin, Eestis). Päeva alustasin kaartide tagakülgede täissodimisega.
Seejärel kööki exploorama ja ilma suurema vaevata sai tee valmis.
Ja õnneks oli seekord natuke pesemata nõusid, niiet hilisem lusika
otsimine jäi seekord ära. (Järgmine teekord oli probleeme lusikaleidmisega
(hiljem selgus, et need olid sahtli pandud, aga jah, sealt sahtlist küll
ei oleks osanud otsida)). Teed rüübates ja vaikust nautides tuligi
idee, et võiks oma reisimuljetest teistelegi pajatada ja nii saigi ülesse
kirjutama hakatud. Kümne aegu tuli peremees kahe uue öömajalisega
(portugaallased). Siis järsku tuli seuke mõnus unekas peale, et
järgmised kaks tundi kulusid unenägude vaatamise peale. Kõige
fantastilisem seal olemise juures oli see, et olime keset linna, aga akna taga
laulsivad linnud ja ästi-ästi vähe oli kuulda linnamelu. Sisehoovid
ruulivad!
Keskpäeval tegi Xsu silmad lahti ja avastas kööki minnes, et
hoog on jälle peal - hunnik pesemata nõusid lausa kisasid: pese
meid, pese meid. Ega siis saa midagi muud teha kui need ära pesta. Aga
see oli nii mõnus, näha pestud nõusid :))) Ommiku- ja lõunaeineks
sõime nuudlirooga :P Aga ühikast ja bussist väljaspool tsivilisatsioonis
maitseb seegi hüva. Ainult kepsutist (ketshup) tundis Xsu puudust. Huvitav,
kuhu see sai, seinamaalinguid polnd näha. Seejärel, kui ka meite määritud
nõud ää said pestud, jälle õue. Reisipassiks jäätis
kahe kuugeliga (kookose ja piparmündiga). Siis algas kabrutamine. Mis Rasmusel
viga - tal pikad koivad, aga Xsu - tema lühixed jalad ulatuvad suure hädaga
vastu maad. Ja katsu niimoodi tempoga kaasas joosta (käia küll väga
ei õnnestunudki, suht sageli tuli lausa jooxusammu arendada). Täica
väsind suht alguses juba. Kuhu me niimoodi jõuame? (teletorni?)
Xsu vaikse halina peale, et võtaks äkitse vähe hoogu maha,
vastas Rasmus - mis ei tapa, teeb tugevaks või tugevalt haiget (viimane
vastusevariant sobis too hetk). Esimene peatus TIK-is (Xsu nõudval soovil).
Seal Xsu akkas kohe materjaali otsima. Enamus asjasid olid tasulised, isegi
loodetud linnakaart maksis viiskend senti. Odav iseenesest, aga see võiks
siiski tasuta olla. St jäi ostmata. Aga öömaja pakkumised olid
õnnex tasuta flaieritena. Netihoolikuna uuris Xsu ka, et kus internetti
saab. Asja tasulise/tasuta olemise kohta unustas uurida, aga miski aadress paisati
igastahes. (sinna jäigi minemata). Seejärel läbi imelise pargi
Grösser Sterni juurde. Üles minnes jäi lugemata, aga allatulles
oli igastahes 296 astet maapinnani. Rasmus kartis vist kõrgust või
lihtsalt ei viitsind, aga kaasa ta ei tulnd ja jäi alla kirjutama/kitarret
mängima. Aga ülevalt oli viimasepeal vaade. Siis läxime pikalt-pikalt-pikalt
mööda ilusat pargiteed kuni jõudsime Brandenburgi väravani.
Enne veel läbi nõgeste pargi Dem Deuchen Volke nime kandva oone
ees platseerusime suht pikax ajax. Xsu ronis loomulikult võimalikult
kõrgele, et sealt seebimulle puhuda saax, st mullimaanlus lõi
jälle kord välja. Aga kas oleks pidanud teisele poole istuma või
oli tuul pahas tujus, igastahes jäi loodetud raffamasside seebitamine ära,
sest kõik mullid lendasid paremale. Aga vaffa oli enivei :) Vähemalt
Xsuga on nii, et mullitamine toimub reeglina esimese seebisuutäieni. Kuna
ära veel ei tahtnud minna, siis tuli muu ajaviide leida. Natuke sai kritseldatud,
aga siis tuli veel parem idee - laulda (kuigi vastu tuult ja mitte eriti ästi
kõlavas kohas suht mõttetu üritus, st teised enivei ei kuule)
ja parmupilli mängida. See oli hea, ülihea! Siis Brandenburgi väravast
läbi ja West-Berliini (?) Veelkord üks kebabiminut, seekord kanalihaga
ja siis liikusime edasi, ikka edasi kuni jõudsime miski ülikooli
juurde (Humboldt Universitaet) ja istusime maha. Xsu film sai täis ja Rasmus
lihtsalt tahtis vist kitarret mängida. Ja seal nägime tuttavaid inimesi
isegi. Kaks prouat, kellega koos tuldud sai. Nemad olevat ka võidureisiga
tulnd. Nemad olid 120 raha eest miskis kesklinna otellis ja nad olevat just
käind kirkkos orelikontserdil. Xsu iho läx sellepeale imelikux - kirik
- orel - kontsert. Kui Rasmus olex ütlend, et ei lähe, olex Xsu pikali
visand end keset seda platsi ja akkand jonnima, aga seda polnud vaja seekord,
õnnex. See oli hea, õudsalt hea (kontsert). Mis siis, et trompetist
ja orelimängija vaidlesid jupp aega kus on mi noot. Kahjux ei saand seal
olla nõrkemiseni, sest Rasmus tahtis ära minna. Ja Xsu pidi jälle
lippama. Siis liikusime veel natuke aega edasi ja lõpex ometi pöörasime
tagasi kodupoole. Miskist vaffast poest sai natuke Berliini müüri
kaasa ostetud. Ja miskine vaffa põõsas oli ühe kahvela ees
- pohlalehtedega. Võibolla oligi see pohlapõõsas, kes teab,
Xsu küll ei tea igastahes ja küsima polnd aega minna. Omikul kiljatas
Xsu kuskil pargis, et vaata kui nämma auto, millepeale Rasmus kostis, et
ainult sinised on söödavad (see polnd sinine, vaid kollane ja mõnusalt
ümar). Siis suht sama teed mööda selle kõrge torni juurde
tagasi (teisel pool teed õnnex siiski). Ainus kurvem hetk oli siis, kui
Rasmus palus mitte laulda (ei saagi aru, mix. Omaarust pole Xsule elevant päris
kõrva peale astund).
Kas tõesti tuleb selleks Berliini minna, et näha Põltsamaa
kollast bussi. Meie igastahes nägime seda. Niiarmas :) Miski etk tundus,
et Rasmus on ää väsind. Xsu pakkus, et kannab kitarret ja Rasmus
Xsut - et Rasmusel niimoodi kergem :7. Aga tunnelid on lahedad - kajavad hästi
:) Siis olimegi selle kõrge koha juures kus hommikulgi. Xsu üts,
et kui ei saa murule pikali visata, akkab jonnima ja jalgu trampima.. Nii ta
lebotaski mantli peal murul. Aaah kui hea:) Siis tekkis meeletu soov juust ja
juustupaber ära koorida. Nii mõnna on ju paljajalu käia. Xsu
tundis end lausa hipina ja ümmargustest lalludest saivad varsti jälle
normaalsed koivad. Niimõnna on murul pikutada ja mitte üx politsei
ega valvur ei tulnd kobisema, et olge nii armas ja koristage end siit murult.
Kastanid seal ümber tundusid kohekohe õitsema akkavat. Tahaks ka
naa ästi kitarri osata mängida kui Rasmus. Söö või
kuulamata, ups, vastupidi ikke :) Juuste eemaldades selgus, mix vahepeal käimine
na vaevaliseks muutus - kannal oli umbes 5 cm diameetriga villipurakas. Enne
edasiminekut kossid jalga tagasi, aga see oli valus ja mitte vähe. Siis
linna tagasi. Loomaaia miski filiaali juures avastasime, et puud on nummerdatud.
Linnud kaklesid puu otsas. Korter nummer 48 ja 43 läxid naabritega tülli,
sest naaberkorteris oli rohkem oksi.
Vihma akkas sadama ja siis läxid pilgud taevasse, et nina ka märjax
saax :P Ja siis avastas Rasmus kerapuud. Junnilaadsed kerad olid ästi ästi
kõvasti oksaküljes kinni, niiet kui oleks ka mõne oksa pihku
saand üpates, olex selle eemaldamine ikkagi suht vähetõenäoline
olnd. Siis jõudsime tagasi selle raamatu-plaadipoe juurde. Ei enne jäi
teepeale miski nikerduste pood, kus igast marmorist(?) asjad müügiks
olid. Ja kolme raha eest sai Xsu delfiini ja delfiinipoja omanikuks. Tegelt
on hinnad suht normaalsed, kui 1EURO=1EEK, siis võiks sealset elu isegi
odavaks pidada. Nüid plaadipoodi. Xsu avastas juba eelmisel päeval,
et seal need odavad klassikaplaadid om. Eestis ei saax ju neverever 8 eegu eest
klassikaplaati, isegi toorikut ei saa eriti hästi selle raha eest. Aga
0.50 euro eest saap küll ja Xsu ostis kohe 8 raha eest endale plaate ja
on ikka veel sillas sellest, et umbes 16 tunni jagu head klassikalist muusikat
Xsu muusikakogus juures on. Ega vist palju pakutavast valikust ostmata jäänudki
:P Juba siis oli Xsu suht ogar ja kui need järjest ära kuulata, siis
vist on pehmete seintega ruum suht tõenäoline.
Siis edasi kodu poole. Söögikohti on igal pool, aga rahvast sees peaaegu
polegi. Seuke tunne, et klientidele makstakse peale, et nad seal ainult oleks
:1 Jälle kodujuurde meie söögipleissi ja taaskord arjumuspärane
kaherahane söömaaeg. Koju jõudes tuli veelkord ostetud staff
üle vaadata. Sellepeale, kui plaadid kotist välja said, hüples
Xsu jupp aega voodis. Oleks ainult, millega kuulata. Variant esimene: läbi
hammaste, variant teinenen: silmadest laser välja pigistada. Siis võttis
Xsu kogu oma julgusenatukese kokku ja lõhkus oma villi ära. Sellest
veest oleks kõrberahvas kaks nädalat vabalt võind ära
elada, mis seal sees oli. Algne plaan oli koos Rasmusega välja öisesse
linna ulkuma minna, aga mati ja tõbi olid natuke kallal, niiet see käik
jäi tegemata ja tuli oopis käik vanni mõnulema ja siis tuttu.
Ommikul seitsmest said kargud lõplikult alla. Hirmus kalaisu tuli peale
ja nii leidis üks kuivatatud kaladest oma otsa köögis. Xsu ei
pidand jälle kiusatusele vastu ja nõud said pestud jälle. Pool
11 lasime sealt jalga ja läbi raudteejaama pakihoiu loomaaeda. Teepeal
olid õnneks päästjad valgusfoorid, sest Xsu oli igastahes väga
väsind veel eelmise päeva käimisest. Loomaaias oli vaffa. Miski
hetk istusime jääkarude juures ja ahistasime neid. Rasmus mängis
nende absoluutse kuulmisega vist ja arvata võib, et nad suht endast väljas
olid, karud st. Sest inimesed kuulasid küll mõnuga ta mängu.
Nelja paiku sai loomaaiast jalga lastud ja läbi pakihoiu bussijaama astuma
akatud. Teepeale jäi miski veega park, kus liiklesid kummalised inimesed,
kes ei märkand ujuda või rattaga sõita vaid jooksid.. Ja
mitte üks inimene, vaid sadu.. Ok, liialdan, aga oma kolm-nelikümmend
inimest kindlasti.
Tagasitee sujus enamvähem nagu tavaline bussisõit, st seda ta ju
oligi.
Sellega lõppeski Xsu ja Rasmuse Berliini külastus. Ästi vaffa
oli ja eameelega satux sinna teinegi kord.
|
|
