Margus Kulberti (44) tulekut siiailma võib samastada sukeldumisega ühest pimedast paigast teise. Poiss saabus, jalad ees, lämbununa. Teispoolsusse kurssi hoidev hing jõudis pärast beebi 8-minutilist elustamist küll kehasse, ent korvamatu kahju oli juba sündinud. „Keisrilõige oleks päästnud, olen arstide praak,“ ütleb Margus.

Järvakandi hooldekodu, kus Margus juba kolm aastat elab, püüab pilku leherohelise värvkatte ja valgete rõdukestega. Puust nikerdatud öökull keset õuemuru näeb välja nagu lihast ja luust liigikaaslase kloon ning tüvesse uuristatud august piilub keegi krati, kuradi ja härjapõlvlase ristand. Loomulikult on seegi tegelane puust.

Majas laiutab pärastlõunane vaikus. Trepist laskuv käbe eideke juhatab mulle kätte õige suuna. Avatud uste taga lamatakse. Istutakse. Vaadatakse telerit. Vaikitakse. Ühest toast tuiutab mind nüri silmapaar. Lõhnab nagu hooldekodudes ikka – toidu, kehaeritiste, üksinduse ja raskete mõtete järele. Marguse tuba on koridoris viimane, näoga päikesetõusu poole. Meest intervjueerides osutub diktofon kasutuks. Temaga vesteldes tuleb tähelepanelikult teritada kuulmist, jälgida mehe miimikat ja sõnu vormivaid huuli, sest peale närvikahjustuste ja moondunud jäsemete on tal ka raskusi kõnega. „Kaks operatsiooni, mis mulle noorpõlves tehti, muutsid mu olukorra veelgi kehvemaks,“ meenutab mees.

„Olen tiigriaastal sündinud skorpion, jube kombinatsioon tegelikult,“ naerab Margus. Ta naer on nakkav ning tema tahtekindlaid näojooni, sinisilmi ja õlekarva juukseid vaadates kangastub mulle muistne viiking. Kuulnud, et mina olen maoaasta skorpion, leiab Margus, et oleme paar parajaid, mina veel tsipake kõvem pähkel. „Kutsun ennast tiigrikutsuks, sest ma võitlen alati oma õiguste eest, olgu tulemus milline iganes.“

Võidukaid lõppe armastav mees on omandanud koduõppes 7-klassilise hariduse ning teinud läbi TTÜ Informaatikainstituudi ja MTÜ THINK arvutialased e-kursused. 14-aastaselt, kui noorem vend pusis ja higistas käsitöötunnis üles antud tikandi kallal, tärkas Marguses puhtmehelik huvi tolle naiseliku tegevuse vastu. Tänaseks on lossipreililikust hobist saanud ratastoolimehe tubaste päevade põhitegevus, töö ja lõbu üheskoos. „Kes pole oma silmaga näinud, kuidas ma tikin, see ei usu, et need pildid on minu tehtud,“ osutab Margus kahele kopsakale kastile voodi all ja toanurgas. „Need on Riias toimuva näituse jaoks valmis pandud.“ Kui avan uudishimust pakatades pappkastide kaaned, paiskub sealt vastu rõõmsat värvikirevust. Kaunilt raamitud tikandeid imetledes võtab võimust tunne, nagu oleks elu üksainus suur lilleaed, milles lendleb punarinnalisi leevikesi, kepsleb hõbedaste sõrgadega metskitsi ja kõhutab lehve kaelas kandvaid kiisusid.

„Aita mind laua juurde,“ palub Margus, märgates mu pilgus parajat portsu uskmatust. Muidugi ei saa ma esimese hooga tema jutust aru ning üritan ratastooli uksest välja pukseerida. Kohkunud „Ei!“ järel, mil Marguse liigutavalt armsad karusussid juba ninapidi koridoris, leiame ühise keele ning ma sõidutan ta laua kõrvale. Sahtlist kougib ta välja vaksapikkust lõngajuppi slepis hoidva nõela ja tükikese kanvaad. Kui Margus toetab parema käe randmega riide vastu lauaserva ning võtab nõela vasaku käe sõrmede vahele, ütleb mu esimene mõte, et niisuguses asendis olevate kätega on tikkimine ilmvõimatu. Teine mõte tasandab esimese ennatlikkust, sest mu tõllarattaks imestanud silme all hakkab nõel liikuma, vedades lõngasaba veatuks ristpisteks. Kolmas mõte surub kaks esimest halastamatult põrmu. Riidetükil elustub sõbralik hundikoeranägu, õigetes proportsioonides ja värvivalikult loomutruu. „Kas nüüd usud?“ juubeldab Marguse pilk. Noogutan, tunnistades, et olen näinud imet.

„Mulle meeldib ka digifotokaga pilte teha,“ jätkab Margus harrastuste loetelu. „Ilma kõrvalise abita ma hakkama ei saa, fotoaparaati hoiab sõber või keegi usaldusväärne kaaslane, päris võõraste kätte ma kallist tehnikat ei anna. Minu töö on objekti valguse ja võttenurga leidmine.“ Marguse tehtud fotod räägivad selget keelt autori laitmatust loodusetunnetusest, ilumeelest ja oskusest ära tunda pisikeste asjade suurust. Märgata neid sügisvärve, kevade arglikku etteastet, putukat rohus või romantilist päikeseloojangut, jäädvustada valguse ja varjude mäng ning erinevat tooni hetkede kokkupuude tähendab sama, mis lükkida nähtu-tajutu luulesse, panna keegi heldima ja õpetada teda südamega maailma nägema.

Margus Kulbert on mees, kelles tunded ja mõistus laitmatult tasakaalus. Sellest kõneleb tõsiasi, et kaunite kunstide kummardamise kõrval mängib ta malet ja kabet. Eesti meistrivõistlustelt invakabes naasis ta tubli kuuenda kohaga, kodumaakonnas kuulub talle teine koht. Mees seletab nakkava naeru saatel, et mõni vastane jõuab vaevalt tagumiku toolipõhjale toetada, kui laud ta ees juba nuppudest lage. „Ükskord võtsin vastaselt kaheksa nuppu ühtejärge ära. See on minu rekord.“ Teleri vahendusel on Margus kätte õppinud soome keele ning ka saksakeelsete saadete vaatamisel ei jää talle lihtsam tekst arusaamatuks.

„Mul pole aega kurb olla,“ viskab Margus kivi kaeblejate ja virisejate kapsaaeda. „Tiigrikutsud ei nuta. Või kui, siis ainult viha ja ülekohtu pärast.“ Neidki tundeid on mees kogenud, sest terved inimesed võivad invaliidile sõnadega valusaid vopse anda. „Olen sattunud tihti inimeste hammaste vahele, seetõttu saigi minust üksildane tiiger. Kunagi häiris see mind väga. Viimase viie aastaga olen palju muutunud, kasvatanud endas tugevust ja sitkust. Olen õppinud mitte laskuma madalate tasemele, suhtlen vaid haritud ja laia silmaringiga inimestega.“ See, kes elu jooksul vikatimehele korduvalt ust näidanud, ei saagi ju olla papist poiss. „Olen jah mitu korda seal käinud,“ osutab Margus lõuaga pilvede ja päikese poole. „Viimane kord juhtus see kuus aastat tagasi. Veres vähenes ohtlikult punaliblede arv. Algul ei pööranud arstid mu kaebustele mingit tähelepanu, isegi analüüse ei tehtud. Kui jõudsin lõpuks haiglasse, olin juba otsapidi ära, piiri peal.“ Pärast mitmeid vereülekandeid Marguse seisund paranes. „Nüüd oskan näha organismis ohumärke, ma tunnen hästi oma keha.“

Aega, mis jäänud ärakäimiste ja kohalolemiste vahele, on Margus Kulbert osanud hästi, kohati ka ülilõbusalt sisustada. Et arvuti on tema sõnutsi ta teine maailm ning et talle meeldib tegelda valmisprogrammidega, miksis ta kokku foto enda naeratavast minast ja taevalikust sportautost. Töö tulemusena vaatas ta ennast kui jänkist miljonäri, kel limusiin istumise all ja tasku dollaritest pungil. Või istutas end ratastooliga päikselisele rannale, keset palmipuid ja poolpaljaid tibisid. „Olen teinud sellegi tembu, et proovisin kord sõbra autoga sõita. Täitsa normaalne oli.“ Seejärel teeb ta ette koera poisi näo ja seletab, et elektriline ratastool, mille viimane võhm on kümme kilti tunnis, on metsas rallitamiseks täitsa kibe sõiduriist. Sooja ilmaga vurab ta ka lapsepõlvekoju, mis siinsamas Järvakandis ja kus elab ta 71-aastane ema. Memmele, kes teda 41 aastat aitas ja põetas, on ta viimse hingetõmbeni tänulik.

„Kui poleks puuet, oleksin ilmselt muusik. Mängiksin näiteks süntesaatorit, sest elektrooniline muusika meeldib mulle väga. Minu lemmiksolistid ja -bändid on kõik pärit 80-ndatest.“ Pärimise peale, kas hooldekodu on õnnelik koht, püsib Margus tükk aega vait. „Nii ja naa,“ kõlab lõpuks ta otsus. Õnnetu sellepärast, et see pole oma kodu ning õnnelik sellepärast, et tuba selles rõdukestega majas on sisustatud kunagise eeskujul. Kõik, mis Margusele kallis, on siin koos temaga: lapsepõlveaegne märgikogu, riiulitäis plaate, seinatäis omatehtud tikandeid ja aknalauatäis ilupudelites lilli. Vaikus ja mõtted. Ning mälestused.

Marguse randme ümber on kett, mille küljes kõlgub tilluke skorpion (Ma olen pisut edev.), ja lauasahtlis pakike möirgava tiigri pildiga visiitkaarte (Ma olen piisavalt tugev.). Kui Marguse arvuti poleks minu siinoleku hetkel katki, vaataks sealt võib-olla vastu tema kodulehekülg pealdisega „Tere tulemast tiigrikoopasse!“